V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
hüüdes. Mahiette näis oma mõtteist ärkavat.
«Mis Chantefleurie'st sai?» kordas ta mehaaniliselt äsja kuuldud sõnu, pingutas ennast, et
nende sõnade tähendusse tungida, ja vastas:
«Ah, seda ei tea keegi.»
Pärast väikest vaheaega lisas ta:
«ühed ütlevad teda näinud olevat, kui ta Reimsist videvikus Flechembault' värava kaudu
välja läks; teised jälle, et puhte ajal lahkunud ta Basée vana värava kaudu. Uks vaene mees
leidis ta kuldristi laadaplatsi kiviristil rippumas. See oli seesama ehe, mis teda kuuekümne
esimesel aastal hukka saatis, ta esimese armukese, vikont de Cormantreuil' kink. Paquette ei
tahtnud kuidagi sellest loobuda, nii hädas kui ta vahel ka oli. Ta rippus selle nagu oma elu
küljes. Kui me aga kuulsime, et ta selle risti kaelast oli võtnud, arvasime kõik, et ta on
surnud. Ometi mõned Cabaret-des-Vautes'i inimesed räägivad, et olevat teda näinud, kui ta
teel Pariisi poole paljajalu mööda kiviteed sammunud