E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Kas munk on siin?» küsis sepp.
Keegi ei olnud munka näinud.,
«Munk, ae, munk!» hüüdis sepp.
«Siin ma olen.» kõmises maa-alune hääl.
Talupojad kohkusid; sepp isegi lõi salamahti risti ette.
Pool-lagunenud võlvialuse hakatuses leekis korraga tulelont üles, mille punased kured
munga kõrget kuju valgustasid. Munk näitas käega, et tema järele pidi tuldama. Tükk aega
käidi maa all. Paiguti oli vaja käpuli heita ja üle kivilasude roomata. Viimaks lõppes
võlvialune laia ja kõrgesse ruumi, mis inimeste pealuude ja kontidega täis külvatud oli. Õhk
oli soe ja sumbunud; leekiv tulelont täitis seda pikkamisi kibeda suitsuga.
Munk pistis tulelondi müüripraosse; siis laskis ta kõiki koosolijaid hirmsa vandega
vanduda, et nad iialgi kellelegi üht sõna ei lausuks sellest, mis siin pidi räägitama ja tehtama.
Kui kõik, mõned julgesti, mõned värisedes, olid vandunud, astus sepp munga ette ja ütles
annaabi.ee 
