Harivesilik
asuksid rühmiti üksteise lähedal, nii et nende vahekaugus ei ületaks 500 meetrit vahemaad,
mida harivesilik suudab maismaal läbida. Peale veekogude vajab harivesilik ka maismaa-
elupaiku ning sobivaid talvituskohti. Suve teisel poolel võib harivesilikke näha kuival maal,
kus nad päeval peituvad kivide, puurontide või kändude alla või poevad samblasse. Välja
toituma tulevad nad alles ööhämaruses. Talvituspaikadena eelistavad harivesilikud
mitmesuguseid urge, kännualuseid ja kivikuhilaid, kuid sageli võib neid leida ka keldritest.
Harivesilikud toituvad peamiselt erinevatest selgrootutest (teod, putukad) aga ka
selgroogsetest (konnakullesed, vesilike vastsed, kalamaimud) keda õnnestub kätte saada.
Enamus saakloomi on suhteliselt aeglased. Vees on võimelised püüdma ka kiiremaid objekte.
Erinevalt päriskonnadest on ka vastsed röövtoidulised süües erinevaid väikeselgrootuid.
Harivesilik on levinud Põhja- ja Kesk-Euroopas, Venemaal kuni Kurganski oblastini,
annaabi.ee 
