"kivikastides" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

valgusel pilku heita läbipaistmatute elundite taha, uurida selle läbitungimatu olendi tumedat siseelu, valgustada kõiki ta tumedaid kurusid, absurdseid soppisid ja heita äkki elava kiirtejoa selle koopa põhjas kinnineeditud hinge, siis leiaksime kahtlemata selle õnnetu hinge olevat nii viletsa, kängunud ja kössis, nagu need vangid Veneetsia vanglates, kes elulõpuni olid kössi pigistatud ääretu kitsastes ja lühikestes kivikastides. Kindlasti kõhetub vaim puudulikus kehas. Quasimodo tundis eneses ainult oma keha järele loodud hingeliigutusi. Muljed välistest asjadest murdusid tunduvalt enne, kui jõudsid mõteteni. Ta aju oli erilaadne keskkond: mõtted, mis sealt läbi läksid, võtsid virildunud kuju. Niiviisi murdunud mõtted olid paratamatult iseäralikud ja vildakad. Sellest siis tuhanded optilised illusioonid, arvutud väärarvamused, lugematud kõrvalkäigud, mida mööda ekslesid ta pöörased või totrad