"kivikalki" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

» Õnnetu hääles kajas nii sügav viletsustunne, et Esmeraldal enam jõudu polnud talle vastata. Pealegi poleks ta niikuinii teda kuulnud. Quasimodo jätkas: «Kunagi pole ma oma inetust nõnda tundnud kui praegu. Kui ma end teiega võrdlen, siis hakkab mul enesest nii hale, olen ju õnnetu värdjas! Olen vist teie silmis mingi metsloom, kas pole tõsi? Teie, teie olete päikesekiir, kastetilk, linnulaul! Mina aga midagi koledat, vastikut, ma pole inimene ega loom, vaid midagi kivikalki, inetut, põlastusväärset.» Ta hakkas naerma ja polnud maailmas vist midagi südantlõhestavamat kui see naer. Ta jätkas: «Jah, olen kurt; kuid te võite minuga kõnelda käeliigutustega, märkidega. Mul on isand, kellega me niiviisi juttu ajame. Ja küllap ma varsti ka teie tahtmist teie huulte liikumisest, teie pilgust tundma õpin.» «Öelge siis,» vastas mustlastüdruk naeratades, «miks te mind ära päästsite?» 2 1 1