panemata. Võib-olla oleks see välistanud vähemalt osaliselt sellise hiidhunniku tekke nagu praegu Vana-Jüri otsas. Ja kui juba midagi oli kokku kantud, siis hakati kive järjest juurde tooma. Meri murrutas randa ja järjest enam kukkus kalda pealt merre puid. Kindlasti ei ole Käsmu neeme idaranna selle koha erosioonis süüdi vaid kivide ärakorjamine, kuid ikkagi iga kivi hoiab kinni tükikest randa ja kaitseb seda. Ajaloolasel Enn Tarvelil on õigus: selles kohas pole kivihunnikul kultuuriloolist väärtust. Oleks olnud Palganeeme kivihunnikul. Kas tõesti oleneb meie õnn sellest, et punnitame igaüks jõudu mööda kivi rannalt kusagile hunnikusse? Võib-olla oleks toredam tulla igal aastal samasse randa, istuda samale kivile, mida ollakse harjunud samas kohas nägema, ja lainehääli kuulates mõelda, mis on õnn. Olen giidina Eestis ringi rännates kahjuks pidanud nägema, kuidas sellised üritused väljuvad esialgsetest raamidest ja hakkavad elama oma elu
Lõuna-Eesti viljakushaldjas Tõnn, äikesevihmahaldjas Pikker või Kõu, majahaldjas Taara, taevahaldjas Jumal jt. Mida enam ihati õnnistust põllule ja karjale, seda hoolsamini teeniti haldjaid ja seda keerukamaks muutusid lõikuskombed. Viimaseist põllule jäänud kõrtest tehti lõikuse lõpul Peko vihk, mida hoolega ületalve hoiti. Sellega taheti otsekui alal hoida vilja sigivust ja elujõudu järgnevaks suveks. Haldjaile ohverdati põllupeenral või aianurgas ning metsas mättal või kivihunnikul. Allikate, jõgede ja järvede haldjaile heideti ohvriandidena vette sellised asjad, mis vett ei reosta (metallehted ja raha). Lõuna-Eestis öeldi kaitsevaimude kohta ürgsemaid nimesid, nagu metsaisa, metsaema, metsavana jt. Paiguti esines sama tähendusega ka vaim, näiteks metsavaim, vetevaim jt. (Eesti ajalugu I, 1935). Taara esines ka kaitsevaimu või jumalana. Henrik mainib oma Liivimaa kroonikas Tarapita nimelist jumalat viiel korral
annaabi.ee 
