Keskaeg ja varauusaeg
meelelahutus pöörati ka suurt tähelepanu relvadele. Palju nähti vaeva ka uute relvade
leiutamise ja täiustamisega. Saavutatud uuendusi hakati hiljem ka kasutama töö- ja
tarberiistade tootmisel. Relvad võisid sümboliseerida ka sotsiaalset kuuluvust. Keskaegne
relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja
kilp. Ründerelvade seas eristuvad kaks suuremat rühma: lähivõitlusrelvad (mõõgad,odad
jne) ning laskerelvad(vibud, ammud, kiviheitmemasinad ja tulirelvad jne.). Tähtis oli ka
vastastikuline sõltuvus, kuna kui täiendati mingid relvaliiki tuli ise leida ka sellele parem
kaitse. Algul oli põhirõhk lähivõitlusrelvadel, ent järk-järgult hakkas laskerelvade osa
kasvama. Relvi tootsid külasepad või feodaali teenistuses olnud meistrimehed. Relvade
areng kiirenes eriti Ristisõdade ajal. Kaitserelvastuses kanti algul soomusrüüd, mis koosnes
väikestest soomuskujulistest metalliplaadikestest. Ristisõdade ajal hakati kasutama