„Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis palju enamat kui aru.“
Kui poleks tsivilisatsiooni, ei oleks linnu olemaski.
Mitte üldsegi üllataval kombel on parimate mälestustega seotud just loodus, sest tema
ei vea kunagi alt. Mul ei lähe ealeski meelest, kui olin alles vaid üheksa aastane ja kõndisin
kodu poole. Eemal laius suur ja tume mets, mis ei olnud nii hirmutav, kui see kõlada võib. Ilm
oli kuiv ja päike oli vaikselt metsamüüri taha vajuma hakanud. Jalaga kivikesi toksides tõusis
õhku õrnalt liivatolmu. Tundsin, kuidas väikesed kiviebemed mu rihmikute vahelt sisse
pugesid. See ei häirinud mind. Ritsika laulu saatel ümisesin, vaevu kuulsin seda isegi. Küllap
laulsin loodusele.
Ma ei vajanud mõistust tundmaks looduse lähedust. Ma kuulsin päikesekiiri oma põskedel,
ma katsusin kivikesi on varvastega, ma nägin tuule mängu oma juustes. Mul polnud vaja aru,
ma kasutasin oma meeli. Kogesin looduse olemust.
Looduse eest ei maksa põgeneda, seda ei tasu tõrjuda. Loodus ei kao kuhugi
loodetavasti.
annaabi.ee 
