Territooriumi märgistatkse uriini ja väljaheidetega, mis jäetakse nähtavatele kohtadele. Rebase elupaik Rebane on väga kohanemisvõimeline ja võib elada põhimõtteliselt kus tahes, kuid siiski eelistab ta põõsastikke, metsade ja põldudega mosaiikseid maastikke. Suured okaspuu noorendikud on rebasele heaks elupaigaks, kuni seal alustiamestikku on. Pesa asub tal urus, mille ta ise kraabib või laiendab küüliku- või mägraurust. Urud on tavaliselt künka nõlvades või kividevahelistes õõnsustes, kraavipervedes või aedades leiduvates varjualustes. Urul on sageli mitu sissepääsu. Urge rebased väga tihti ei kasuta v.a. poegivad emased. Rebaste pereelu Looduses elavad rebased kuni 9. aastaseks. Rebased paarituvad detsembrist veebruarini. Sellel ajal isaslooma munandite suurus kuuekordistub. Järglased sünnivad märtsist maini. Poegi võib sündida 4-5 aga see kui palju järglasi sünnib oleneb toidu kättesaadavusest. Pojad on
kolmes erinevas kohas (Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonnad) millele järgnes kährikute kiire levik üle terve Eesti (üksikuid isendeid tabati meie aladelt juba varem Venemaa Euroopa osas oli kährik 1930te lõpus juba tavaline). Kährikkoer eelistab elupaigana niiskeid alasid: veekogude lähedust, roostikke, puisniite, võsastunud heinamaid, sood, leht-ja segametsasid. Kasutab sageli teiste loomade mahajäetud urgusid, elab ka puujuurte all või kividevahelistes urgudes, tihedas põõsastikes jm. Eluviis valdavalt öine. Lühikeste jalgadega ja tüsedavõitu kehaga on kährik oma liikumises kohmakas ja aeglane. Jäljerida on aeglasel käigul siksakiline. Kiirel jooksul jätab paarisjälgi. Toitu otsib samuti aeglaselt liikudes. Kõigesööja, selgroogsetest toitub närilistest, kahepaiksetest, kaladest, selgrootutest putukatest ja nende vastsetest, limustest. Palju sööb taimset toitu erinevaid vilju, marju, juuri,
annaabi.ee 
