Linnade teke ja areng muinaslinnustest kuni 20. sajandini
kihelkondades ühine ettevõtmine.
Eesti muinaslinnused on rühmitatud neljaks: neemiklinnused, kalevipoja sängid,
mägilinnused ning ringvall-linnused. Muljetavaldavamad mälestusmärgid muinasaja
lõpust on 11. ja 12 saj. kerkinud linnused - maalinnad Saaremaal ja Läänemaal
(suurim Harjumaal Varbola Jaanilinn) ning mägilinnused Otepääl ja Lõhaveres.
Üldiselt olid Eesti linnused mullast ja puust, osalt kombineeritud kivivallidega, mis
olid laotud ilma mördita nagu kivaiad (nt. Varbola ja Valjala). Maalinnad nõudsid
pikaajalist ühistööd. Näiteks Varbola ehitamine nõudis 250 000-300 000 tööpäeva,
väiksemad (Leole) umbes 8000-14 000 päeva.
Keskaeg
Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused.
Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi
lihtsama töö tegemine. Linnaõigus määratles linna privileegid: omavalitsus, selle
annaabi.ee 
