V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kõige paremaks Pariisi seltskonnaks pidas, polnud lakanud huvi tundmast mustlastüdruku
vastu. Gringoire leidis selle väga loomuliku olevat inimeste poolt, keda nagu Esmeraldatki
Charmolue ja Torterue ootasid ning kes mitte tema kombel peegasuse tiibadel fantaasiavalda
ei lennanud. Nende jutust oli ta kuulnud, et tema katkilöödud kruusi juures laulatatud
abikaasa oli Jumalaema kirikusse pagenud. Selle üle oli ta üsna rõõmus, kuigi tal kiusatustki
polnud teda sinna vaatama minna. Vahel mõtles ta küll kitsekesele, aga see oli ka kõik.
Päeval pidi ta akrobaatilisi trikke tegema, et endal elu sees hoida, öösel aga higistas ta ühe
märgukirja kallal Pariisi piiskopi vastu, sest tal oli ikka veel meeles, et piiskopi veski rattad
teda kord märjaks pritsisid, ja sestsaadik kandis ta tema vastu vimma. Peale selle koostas ta
hoolega kommentaare Noyoni ja Tournay piiskopi Baudry-le-Rouge'i * kaunile teosele «De