Antikristlus
kuulutas kõrgematele inimtüüpidele sõja. Autor on seletanud kristlust
teisiti, kui siiani oleme kuulnud. Kristluse aluseks on usk Jumalasse,
kõikväelisse Isasse, taeva ja maa loojasse. Kristlus paneb inimesi
uskuma pattude andeksandmisesse, lunastustesse, igavesse elusse.
Nietzsche aga kirjeldab kristlust ja usku hoopis oma moodi. Nimelt ei
tohtivat seda kaunistada ega ehtida. Pole vaja ülistada kristlust, sest
see õpetavat kõrgemaid vaimseid väärtusi pahelisteks ning eksitavateks
kiusatusteks. Kristlus puudutab meie igapäevaelu, on seotud meie
ajalooliste juurtega ja selgitab nii mõndagi meie valikutest, eelistustest
ja väärtustest. Sagelitsiteeritud inimestevahelisi suhteid reguleerivad
normid (ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehakse; ära tapa;
ära räägi ligimese kohta valet jne) tulenevad kristlikest põhimõtetest.
Autori põhijäreldusteks võib pidada seda, et jumal on surnud. Jumala
surm on kaasaja suurim sündmuseks, mille tähtsust alles hakatakse