Mu südames sa
ajab ise juuri,
nagu polekski ühist tüve
ja ühist kirvest."
Under, on positiivsemalt meelestatud. Luuletuses ,,"Estonia"juubeliks" kirjutab poetess: ,,...Ei üksi ilumeel: ka
elutung / ja vabadusekirg, mis põlvi kestis, / et kaitstud oleks habras kunstipung, / need kivid kivi pääle visalt
tõstis...", ,,...Et saavutus ei kitsuks kammistavaks võrguks / soov veres kohisegu: jäägem erguks !"
Oma elu lõpupoole kirjutasid nii Under kui Visnapuu oma mõtetest ja uskumisest kodumaasse. Nad lohutasid, et
isamaa saab veel vabaks. Visnapuu teeb seda luuletuses ,,Astugem isamaa palge ette", kus kirjutab, et ta näeb ,,...
Eestit endiseksi, / isandaksi, homsepääle.", ,,.. hõbedast hooned, mis olid kord vasest, / ehitame taas vabana.", ,,...
Päike paistab ka silmavette, / selja taha jääb tapper ja taud."
annaabi.ee 
