Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”
võõrnähe.
Kivirähk ise on intervjuudes toonitanud, et tegu pole mingi naljalooga, vaid väga tõsise ning
sünge looga. Nojah, lugu ise on tõepoolest traagiline, sünge, kurb ja tõsine. Samuti
mõtlemapanev ja lubab tõmmata õige mitmeid paralleele tänapäeva. Kuid teisest küljest on
kogu sellest süngusest kirjutatud mitte just nii masendavates toonides vaid pigem vastupidi.
Kui süngelt saab ikka võtta kitsesuurusi kirpe; karusid, kellega naised oma mehi petavad;
sabadega karvaseid inimahve ning teisigi vahvaid tegelasi, kes kõik raamatus figureerivad.
Pealkiri ei peta romaani peategelane on tõepoolest mees, kes teadis ussisõnu. Leemet toob
lugeja ette kurva loo oma perekonnast, väljasurevast metsarahvast, viimastest inimestest, kes
mõistavad vanarahva iidset tarkust ussikeelt, mis lahutamatult metsaelu juurde käib. Ärgu
annaabi.ee 
