Tal oli õnnelik elu. Kuid ühel päeval otsustas kitseke väljaspoole metsa ringi vaatama minna ja leidis endale rõõmsa taluperenaise uueks omanikuks. Kitsekesel oli parim elu, mida üks kits tahta võis: teda toideti korralikult, pesti 3 korda päevas ja harjati 5 korda päevas. Nad elasid 7 aastat niimoodi ning taluperenaine ja kitseke armastasid teineteist väga ning nad olid, kui ema ja laps. Ühel päeval kuulis suur ja võimas kuri võlur taluperenaise ja kitsekese vahelisest suurest sõprusest ning muutus väga kadedaks.Otsekohe võttis võlur suuna taluperenaise talu poole. Võlur võttis kitsekese endale luba küsimata taluperenaiselt ära, koera asemele. Taluperenaine oli nii vihane, kui olla oskas. Kitseke pidi 3 aastat linnas võlurile koera mängima ja kogu linna naerualune olema. Kui taluperenaine sellest kuulis, tahtis ta kohe linna sõita, aga sai siis aru, et kitsekese tagasi saamiseks peab tegema midagi võimsamat.
kinni tõmmata, «meelsamini oleksin tahtnud seda plikat kinni hoida!» 70 «Mis parata, kapten,» ütles üks sandarm, «linnuke lendas minema, nahkhiir jäi pihku.» V. ÄPARDUSED JÄTKUVAD Gringoire oli kukkumisest uimasena tänavanurgale armurikka neitsi Maria ette lamama jäänud. Vähehaaval hakkas ta toibuma; mõni minut hõljus ta veel mingis poolärkvel uneluses, millel ei puudunud oma mõnu ja kus mustlasneiu ning ta kitsekese õhulised kujud ühte sulasid Quasimodo raske rusikaga. See seisund ei kestnud aga kaua. Kaunis tugev külmatunne selles kehaosas, mis vastu maad oli, äratas teda äkki ja ta mõtted said tagasi selguse. «Kust see jahedus?» küsis ta järsku. Siis alles märkas ta, et oli sattunud renni. «Kuradi küürakas kükloop!» urises ta hammaste vahelt ja katsus end püsti ajada. Kuid ta oli veel oimetu ja keha valutas: tuli paigale jääda. Käsi sai ta siiski liigutada, ta pigistas nina
annaabi.ee 
