Kitsekasvatuse
Sotsialistliku suurtootmise ajal ei olnud kolhoosidel, sovhoosidel riikliku plaani
kitsekasvatussaaduste realiseerimiseks ning seepärast kitsi neis ei peetud. Seepärast ei
hangitud riiklikul tasemel uut aretusmaterjali ei naaberriikidest ega Nõukogude Liidu teistest
piirkondadest. Puudusid täielikult aretusplaanid ja kitsede tõuaretusega ei tegeldud.
Kuna uut aretusmaterjali vajati ka väikeste kodumajapidamiste farmides, siis toodi üksikute
kitsekasvatajate endi poolt teistest liiduvabariikidest (Venemaalt, Lätist ja mujalt) vähesel
määral piimatõugu kitsesid. Selline elusloomade sissetoomine toimus stiihiliselt ilma
igasuguse riikliku koordineerimiseta ning vastavalt kitsekasvataja maitsele ja võimalustele.
Koos Eesti iseseisvumisega on suurenenud huvi kitsekasvatuse vastu. Kuna kitsedelt saab
tervislikku piima, aga ka liha ja nahku, siis võib kitsepidamine anda märkimisväärse osa
väikepere toidulauast