Nietzsche - Zarathustra eeskõne
teda rahvahulga kisa ja rõõmustus.
,,Anna meile see viimne inimene, oo Zarathustra," - nii hüüdsid nad - ,,tee meid seks viimseks
inimeseks! Ja meie kingime sulle üliinimese!" Ja kõik rahvas hõiskas ja laksutas keelt. Kuid
Zarathustra sai kurvaks ja ütles oma südames:
,,Nad ei mõista mind: ma pole suu neile kõrvule.
Liiga kaua olen elanud mägedes, liiga palju olen kuulanud ojade ja puude kohinat: nüüd kõnelen
neile kui kitsekarjaseile.
Vankumatu on mu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil. Aga nad peavad mind külmaks ja
mõnitajaks kurjade naljadega.
Nüüd nad vahivad mind ja naeravad: ja naerdes veel vihkavad mind. Jää on nende naerus."
6
Siin aga sündis midagi, mis tegi kõik suud sõnatuks ja kõik pilgud tardunuks. Sest vahepeal oli
köietantsija asunud tööle: ta oli väljunud väikesest uksest ja kõndis nüüd köiel, mis oli tõmmatud
annaabi.ee 
