kutsub esile nende loomade kehavedelike kontsentratsiooni muutumise. Selliseid organisme nim. poikilosmootseteks. Sisekeskkonna osmootse väärtuse pikemaajaline kõrvalekalle põhjustab enamasti ainevahetuse häireid. Seega poikilosmootsed mereloomad saavad riimvetega kohastuda ainult siis, kui ainevahetusele häirivalt mõjuv osmootne väärtus nihkub üsna madalale. Selline nähtus leiab asset kaunis harva, Valdav osa poikilosmootseid loomi on siiski kitsasoolased, s.o. taluvad soolsuse muutumist ainult mingis piiratud vahemikus. Enamikul riimvetesse tungivatel mereloomadel kehavedelike kontsentratsioon ei muutu koos välikeskkonna soolsuse muutumisega, sest mitmesuguste nn. Osmoregulatoorsete seadeldiste tegevuse tõttu püsib soolade kontsentratsioon organismis teatud tasemel. Niisuguseid loomi nim homoiosmootseteks. On tähelepaneikuid, et mereorganismide üleviimisel riim-või magevette suureneb nende hapnikutarvidus
promillides. Maailmamere keskmine soolsus on 35. Kui vetikate liigilise koosseisu määravad teatud stabiilsete ioonide (Na+, K+, Ca2+, Mg2+, Cl-, HCO3-, SO42-) maksimaalväärtused, siis hulga määravad teiste, kõikuvamate ioonide (Fe, Cu, Zn, NO3, PO4,) muutuvad väärtused. Organismid jagunevad taluvuse poolest soolsusesse: eurühaliinsed e. avarasoolased liigid: paljud tsüanobakterid stenohaliinsed e kitsasoolased liigid: paljud ränivetikaliigid. · pH on H-ioonide kontsentratsiooni negatiivne logaritm moolides ühe liitri kohta. Looduslike veekogude pH on enamasti püsiv, sest karbonaatide olemasolu tõttu on vesi küllalt suure puhverdusvõimega. Looduslikud veed on valdavalt aluselise reaktsiooniga: merede ja ookeanide pinnakihi pH on 8,1-8,3, Eesti suuremate järvede pH on keskmiselt 8 või veidi üle, Eesti jõgedes varieerub pH enamasti 7,3-8,0.
annaabi.ee 
