"Tants maailmade vahel" - Retsensioon
juhtija, ammutas toimunust inspiratsiooni ja nagu näha, siis nautis oma tegevust
ilmekalt: tema stiil pakkus visuaalseid elamusi ja meenutas väheke Pink Floyd`i
kontserti, otseselt ei oskagi öelda miks, aga mäletan siiralt, et terve kontserdi
käigus oli mul deja vu tunne Pink Floyd`i kontserdist.
Orkestri loodud peomiljöö võttis sujuvalt üle dzässtrio koosseisus John Parricelli,
Peter Erskine ja John Patitucci, kelle võimas chill-meeleolu ja peaaegu füüsilist
naudingut valmistanud kitarripartii sisaldas peale väljareklaamitud
dzässielementide ka rock`n`rolli varjundeid. Harjumatu interpreetide
kombinatsioon (bänd pluss orkester) ei mõjunud koos mängides ühtsena.
Võimalik, et tegemist oli helilooja kunstliku taotlusega. Igaljuhul tajusin ma kahe
küllaltki erineva kollektiivi vahel pinget. Ehkki interpreedid ise elasid teineteisele
väga kaasa, joonestusid helidetulvas siiski välja teatud jõujooned ning tundus,
nagu oleks tegemist kahe korra ja kaoste omavahelise dialoogiga
annaabi.ee 
