kubistidelt kollaazitehnika, futuristidelt tüpograafilised trikid, ekspressionistidelt vaba värvikasutuse, püüde suurema spontaansuse ja keele foneetilisuse poole. Enne kui laskume teieni, et tõmmata välja teie lagunevad hambad, vaiku täis kõrvad ja põletikulise keele, Enne kui murrame teie pudedad kondid, Enne kui avame teie koolerast puretud kõhu ja annetame sisemuse väetiseks teie liigrasvase mao, teie kuulsusetu spliini ja diabeedilised neerud, Enne kui kisume välja teie inetu limase ja pidamatu suguorgani, Enne kui kustutame janu ilu, ekstaasi, suhkru ja filosoofia järele, matemaatilise ja poeetilise metafüüsilise pipra ja kurkide järele, Ene kui desinfitseerime teid vitrioliga, puhastame teid ja lakeerime teid kirega, Enne seda kõike, Võtame ühe antiseptilise vanni, Ja me hoiatame teid Me oleme mõrvarid. Cigarren CeIGeAErrErr Ci ErrEEn garr EEn ren En Ce Ce i i
tundeid, mis mõlemad rõhuvad neid ridu kirja panema. Ülesehituselt on need nagu ütlus: ,,Naised- nendega koos ei saa elada, ilma nendeta ka ei saa." Luuletaja ei ole otseselt välja toonud, mis on pannud teda pettuma kodumaas, kuigi see on läbiv teema mitmes luules. Ärkamisajale tunnuslikke üleskutseid leiab Koidula ridades mitmeid: ,,Soovivad sind võrku püüda, / valevõrku, isamaa? / Teid ma tahan appi hüüda, Eesti pojad ühena! / ... / Valevõrgust liikmed lahti / kisume sul, Eestimaa! / Jälle saagu sulle mahti / omal hingel hingata!" Liivile kohati iseloomulik kriitika isamaalises luules nii kodumaa kui enda vastu, on väga suureks erinevuseks Koidula luulele. Koidula on andnud oma kogu hinge, pühendudes täielikult kalli kodumaa edendamisele. Puhta ja kriitikavaba kiindumuse tunnistuseks on Koidula ,,Sinu külge". ,,Südame ma kinni köitnud sinu külge, isamaa! Sinu surmal tahan surra, sinu elul' elada!
kui veel kord «kuningliku kaelkirjakuga» katset teha. Olin nii plindris, et hullemini plindris ei saagi olla. Kas sul on kümme tsenti? Anna siia!» Mul oli üsna palju raha, kuid andsin talle vaid kümme tsenti, ja palusin veel, et ta ostaks sellega midagi süüa ja annaks mulle ka, kuna see olevat mu viimne raha ja ma ei olevat eilsest saadik midagi söönud. Ta ei vastanud midagi. Järgmisel silmapilgul pöördus ta äkki mu poole ja ütles: «Kas usud, et neeger meid ära annab? Kisume tal naha üle kõrvade, kui ta seda teeb!» «Kuidas ta saab teid ära anda? Kas tema siis pole ära jooksnud?» «Ei! Vana loll müüs ta ära, ei jaganud minugagi, ja raha on läinud.» «Müüs ara?» ütlesin ma ja hakkasin nutma. «Oi, ta oli ju minu neeger ja see oli minu raha. Kus ta on? Tahan oma neegri tagasi sa«da!» «Noh, oma neegrit sa ei saa, see on kõik. Niisiis ära tönni. Kuule, kas sa meid ära annad? Pagan võtku, sind ei tohi usaldada
annaabi.ee 
