E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
teised hakkasid tööle . . .
Väljavalitud süüaluseid peksti kaua, väga kaua. Kõle ähvardus hirmutas õnnetuid
põgenemast;
nad karjusid hirmsasti, kargasid vahel kõrgesse, tantsisid jalalt jalale, heitsid kummuli
lumesse, tõusid jälle jalule, ja rasked hoobid sadasid ikka edasi ning sünnitasid peenikegt
verevihma.
Väga kentsakalt mõjus see nähtus Priidule, kes säherdust .asja esimest korda nägi.. Ta nägu
oli lumivalge ja krampidest viltu kistftd, silmad pärani lahti ja ehmatust täis. Ajuti katsus ta
tuge vaid sidemeid kätki kiskuda ja tõmbas käesooned nii kangesti pingule, et veri näkku
tõusis. Ka munk oli kähvatanud, aga pealtnäha täiesti rahulik. Tasakesi nihutas ta ennast
Priidule ligemale, kuni nende selja taha seotud käed kokku puutu-
153
sid. Vahid ei pannud seda tähele, sest nende silmad olid põnevusega nuhtluspaiga poole
pööratud.
Viimaks käskis komtuur peksmise lõpetada, kui pekstavad juba nõrkema hakkasid
annaabi.ee 
