Distsipliin kui päästerõngas Mida rohkem aeg edasi, seda vähem väärtustavad lapsed, mis neil olemas on. Kes selles ebanormaalseks kiskuvas olukorras süüdi on? Vanemad? Pigem tänane ajastu.Kõik tarbed on lihtsasti kättesaadavad. Pole enam aega, mis kunagi, see on lõppenud. Põlvkonnad on üdini rikutud. Ühiskond on ainult kaake ja alla käinud inimesi täis. Ja mispärast? Aina vähemaks jääb inimesi, kes viitsivad oma elu ning tuleviku nimel pingutada. Vabakasvatus on pigem nagu patt.Jõhker distsipliini puudus.Muidugi igaüks teab ise, kuidas oma võsukest kasvatada, aga irooniline on, et metsikult vingutakse
OLI HOMMIK JA uus päike puistas kulda üle tasase mere säbarlainetuse. Miil kaldast sõbrutses kalapaat veega ning kutse HOMMIKUEINEKS kõlas õhus, kuni tuhanded kajakad kilades-kakeldes rappesaaki nõudma jõudsid. Vilgas päev oli taas alanud. Kuid kaugel kaldast, paadist ja hõimukaaslastest lendas Jonathan Livingston Merikajakas ihuüksi. Saja jala kõrgusel lainesäbrust sirutas ta oma lestjalad välja, ajas noka õieli, püüdis kramplikult hoida oma tiibu valuliselt pöörlema kiskuvas vinkelkaares. Neid kaardus hoida oleks tähendanud, et ta suudab vallata rapplendu, peaaegu paigal püsida, ning nüüd jõudiski ta aegluseni, kus tuul oli veel vaid näkkusosin ja ookean tema all näis liikumatu. Kissitades silmi kirglikus keskendatuses, hoides hinge kinni, pingutas ta end ... veel hetkeks ... sekundiks ... vaksa-võrra ... hoidma tiivakaart. Siis lõid suled sagritsi, ta tardus õhus ja kukkus kivina.
annaabi.ee 
