Pikema aja pärast saime sellega hakkama ja isegi päris rahuldavalt. Aga see võttis aega; ja kulus kolm pesukausitäit jahu, enne kui asjast asi sai. Põletasime endid mitmest kohast ja silmad pidid meil suitsust pimedaks jääma. Lugu oli nii, et me vajasime ainult koorikuid, aga taigen ei tahtnud kuidagi kerkida ja vajus alati lössi. Lõpuks muidugi taipasime õigest otsast peale hakata ja panime redeli kohe pirukaga koos küpsema. Jäime ööks otsaks Jimi juurde, kiskusime lina ribadeks, palmitsesime ribad kokku, ja ammu enne päevatõusu oli meil keftake' köis, mille otsas rahulikult igaüks oleks võinud rippuda. Kujutasime ette, et redeli valmistamine kestis üheksa kuud. Enne lõunat viisime redeli metsa kaasa, aga see ei mahtunud piruka sisse. Kuna olime ära tarvitanud terve lina, siis oleks sellega võinud viiskümmend pirukat täita, kui oleks tarvis olnud, ja sellest, mis järele jäi, oleks veel võinud suppi keeta või vorsti teha
oma tuld vaka alla peitnud, vaid on oma jõu, mis murdis Vargamäel sõnnikuhargi varsi, nagu oleks nad peerupilbastest ja ei mitte sitkest ja näsust sookasest, on oma jõu sinu auks ja sinu kalli sugurahva kuulsuseks viinud kaugele võerale maale ja võera rahva hulka, kus maksetakse selle eest niipalju raha, et meie võime Vargamäele ehitada selle linna, kellest sa meile rääkisid, kui me üheskoos raiusime mättaid, juurisime pajupõesaid ning kiskusime vaevakaski vikati eest risust. Ja ei mitte, et mina tahan muu asja peale mõelda, vaid ainult selle peale, et mina olen Vargamäelt tulnd ja tahan ka sinna tagasi minna. Ja kui ma ükskord suren, siis teen omale Jõessaare ilusa haua ja panen talle raudaia ümber ning pika torni ristiga peale, mis hiilgab päikese käes, kui helisevad karjakellad ümber ning kui linnud laulavad. Ja kodust teen sinna
annaabi.ee 
