V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
armetuid ja veidraid, litrite ja võltskullaga ehitud riideid. Oli otsata palju naeru, pilget ja
alandamist. Mustlanna selga sadas sarkastilisi sõnu, kõrki heatahtlikkust ja tigedaid pilkusid.
Neid noori preilisid võis pidada roomlannadeks, kes endile sellega lõbu valmistavad, et
kuldnõeltega ilusa naisorja rindu torgivad. Nad meenutasid elegantseid hagijaid, kes avali
sõõrmetega, Põlevate silmadega ümber vaese emapõdra tiirlevad, keda isanda pilk keelab
lõhki kiskumast.
237
Mis oligi lõpuks nende kõrgest seisusest preilide kõrval üks vilets tänavatantsijanna? Nad
ei võtnud teda üldse arvesse, vaid kõnelesid temast tema juuresolekul kõva häälega, koguni
tema enda poole pöördudes, nagu millestki ebapuhtast ja armetust, olgugi küllalt ilusast.
Mustlanna oli nende nõelapistete vastu tundlik. Vahetevahel lõkendas ta silmis ja palgel
häbipuna või viha-välgatus, ta huultelt pidi juba lipsama mõni põlglik sõna, ta ajas