V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Viige see laps ära!» hüüdis ta. «Mustlastüdruk läheb
siit kohe mööda.»
Siis langes ta silmili maha, ta otsaesine kolksatas vastu põrandat nagu kivi vastu kivi.
Naised arvasid ta surnud olevat. Kuid pilk hiljem liigutas ta ennast ja nad nägid, kuidas ta
ennast põlvedel ja küünarnukkidel nurka vedas, kus lamas väike sussike. Nad ei julgenud
enam sinnapoole vaadata, nad ei näinud teda enam, küll aga kuulsid lõpmatuid suudlusi ja
ohkeid südantlõhestavate kisenduste ja tumedate mütsude-vahel, nagu oleks ta peaga vastu
seina tagunud. Siis aga pärast üht nii tugevat lööki, et kõik kolm jahmatasid, jäi sees kõik
vakka.
«Kas ta ennast vahest ära tappis?» hüüdis Gervaise ja võttis südame rindu, et pead
aknaavast sisse pista. «Õde, õde Gudule!»
«Õde Gudule!» kordas Oudarde.
«Jumal hoidku, ta ei liiguta ennast enam!» ütles Gervaise. «Kas ta tõesti surnud on?
Gudule! Gudule!»