koopas, mis oli metsa sees hästi varjul. Selles pühas koopas sünnitaski Rhea lapse ja usaldas ta metsanümide hoolde, kes teda mahasaamisel olid abistanud. Seejärel läks ta salaja Kronose paleesse tagasi ja hakkas kõvasti karjuma, et sünnitusvalud on alanud. Kohutav Kronos uskus, et naisel on tõesti käes aeg maha saada ning ta ei jätnud uuesti kordamata oma karmi käsku: ,,Tee aga kähku, naine! Ma ei talu su kisendamist; ja kui laps on ilmale tulnud, too ta sedamaid mulle." Nende südametute sõndaega lahkus ta Rhea juurest. Niipea kui ta oli läinud, võttis Rhea kivi, mähkis selle riidesse, nii et seda näha polnud, ja natuke hiljem andis kivi lapse asemel oma abikaasa kätte. Kronos ei aimanud midagi ja neelas kivi rahulolevana alla. Laps, kes ellu jäi, oli Zeus. ZEUS Neil raskeil aastail, mil Kronose valitsemise tõttu pääses maailma kõiksugu
ainult meie olime ja midagi huvitavat ei olnud, siis liputasid saba ja kihutasid edasi sinnapoole, kust kostis laskmine ja kära. Me panime nüüd ka 478 auru peale ja kihutasime nende järele, kuni jõudsime veski juurde; siis ronisime põõsaste vahelt läbi, sinna, kus mu paat oli peidus. Hüppasime paati ja sõudsime kõigest väest jõe keskpaiga poole, ei teinud aga rohkem kära kui hädapärast vaja oli. Siis sõitsime rahulikult ja mõnusasti saarele, kus mu parv oli. Kuulsime kisendamist ja koerte haukumist siin-seal mööda kallast, kuni jõudsime nii kaugele, et hääled järjest nõrgemaks jäid ja kadusid. Kui me parvele läksime, ütlesin ma: «Nüüd, vana Jim, oled jälle vaba mees; ja vean kihla, et sust iialgi enam ei saa orja.» «See oli kangesti tore plaan, Huck. Uhkesti välja mõeldud ja uhkesti tehtud. Keegi ei oska keerulisemat ega toredamat plaani teha.» Meil oli kõigil nii hea meel kui vähegi võib olla; aga Tomil oli kõige parem meel, sest tal oli
annaabi.ee 
