V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta sarnanes endise
Esmeraldaga nagu mõni Masaccio madonna Raffaeli madonnaga *: ta oli nõrgem, hapram,
kõhnem.
Muide, kõik oli temas nii-öelda kõikuma hakanud, kõik oli temas tuimunud, välja arvatud
ainult häbitunne: niivõrd murdunud oli ta meeleheite tõttu. Ta keha rappus vankri põrumisel
nagu mõni elutu ja katkine asi. Ta pilk oli sünge ja meeletu. Uks pisar oli tal veel silma
jäänud, aga see oli liikumatu, nagu jäätanud.
Vahepeal oli saatuslik rongkäik läbi rõõmust kisava ja uudishimutseva rahvamurru
jõudnud. Tõtt armastava kroonikakirjutajana peame igatahes ütlema, et nähes Esmeraldat nii
ilusana ja nii mahalööduna, tundsid paljud, isegi need, kel kõva süda oli, tema vastu
kaastundmust.
335
Lõpuks jõudis vanker kiriku ette. Peasissekäigu ees jäi ta seisma. Saatesalk rivistus kahele
poole. Rahvas jäi vait ja ses pidulikus ja pinge-lises vaikuses avanesid nagu iseenesest suure
ukse mõlemad pooled hingedel, mis kriiskavalt kääksusid nagu flöödid