Tõde ja Õigus II Terve tekst
põõsaste üle. Aga kõrgel ülal keerleb kotkas ja vahib alla põõsastikku, nagu peaks seal midagi
olema. Taevas sinine-sinine. Niisugune on Ramilda ja sellepärast ei tule Indrekul kunagi
mõttesse, on tal särk seljas või missugune see on.
Aga Ramilda oleks veel vahel nagu see õnnetu pääsukesepesa, mida Indrek tänavu põhukuuris
tähele pani. Võimalik, et juba mineval aastal seal mõni niisugune pääsukesepesa oli, aga siis ei
pannud Indrek seda tähele. Teistes pesades kisatsesid juba pojad, kui üks pääsupaar tegi alles
pesa. Tegi küll kärmesti, kärmesti, aga mis see ikka aitas, kui teistel olid juba pojad. Ja kui need
pesadest välja lendasid, istus hiline ema alles hauduma. Ometi tulid ka tema pojad välja, kui oli
sooja ja sääski veel küllalt. Aga kui need hilised olid umbes nädal aega oma poegi toitnud,
sattus teine neist kassi küüsi -- sellesama kirju kassi küüsi, kelle Vargamäe Andres oleks