Klohmisime teda ja Haie andis talle mitu kõrvakiilu. Haie sõnas:" kättemaks on verivorst." Läksime rindele, peame ainult kindlustustöid tegema ja kaevikusse ei pea minema. Minule on rinne üks õudne keeris, ja maa on meie sõber. Oleme jõudnud kaevikutele lähedale, kuuleme mürske. Paneme raudvaiad maasse, ja ootame autot, tunda on , et oleme merele lähedal. Üks nekrut poeb mulle lähedale, kiivrit ta ei taha aga panen selle ta tagumikule, kuna see on kõrgeim koht. Järsku on kuulda kisamist, need on hobused, kes on haavatud, Detering tahab, et nad maha lastaks, kuna loomad piinlevad, ta on ise talupoeg. Oleme nii mõndagi talunud, aga seda on jube kuulda, kuidas hobused karjuvad. Detering ütleb:" see on kõige suurem alatus, et loomad sõtta ajada, nad pole ju milleski süüdi." Tahaks juba kodus olla, ehk barakkis. Vajusime kalmistule, kuna mets on liiga kaugel, heinamaad me ümber põlevad. Mürsukild on mu kätt kriimustanud, järsku on gaas igal pool, panen
- Kui Oru Pearu jälle terve oli läks ta kõrtsi ja tuli sealt jälle mölluga koju nii, et tema eit Eesperre varjule põgenes, Pearu läks järgi, Andres üritas algul heaga naabrile mõistust pähe panna ja teda maha rahustada, kuid ei õnnestunud, Pearu oli ikka agressiivne, lõpuks kui Pearu Andrest jalaga lõi, läks ka Andres vihaseks ja virutas vastu ning viskas oma majast välja - varsti kuuldus jälle õuest Pearu kisamist, oli keset tänavat pussnuga käes ja kutsus Andrest endaga võitlema, Andres hetkeks isegi mõtles sellele, kuid Krõõt muutis ta meelt ja ta tuli tagasi tuppa, peagi jäi ka Pearu vait ja kadus XVII - Üleaedsete suhted olid pingelised, talvel puutusid nad kokku vaid ühisel taliteel, kuid Pearu ehitas sellele ühel päeval aia ette, et Andres sellel enam käia ei saaks, Andres aga võttis kirve ja raius aia maha, lõpuks tegi Andres endale oma tee
annaabi.ee 
