Naljandid ja anekdoodid
Valetamine ja absurd. Vale ja absurd on naljandis enam-vähem üks ja seesama asi. Ka kilplaslike
toimingute äärmusvormid on samahästi kui absurd. Folkloorid on välja töötanud suure hulga
absurdseid püsikujundeid -- olematuid asju, võimatuid tegevusi, piirituid liialdusi, mis võivad ette
ka omaette ütlustena: vee oks, kivi juur, linnupiim, sea sarved, vähi vill, sokulüpsmine, kirbu
rautamine, konnakohitsemine, liivast köis, kirvesupp, sõelaga veekandmine, soolakülvamine,
8
pudrumäed ja piimajõed, kuristiku ületamine kahe hüppega jne. jne. Ühes naljandis kelgib
vanatüdruk, et ta kuuleb, kui kirp õlgedesse kuseb, ja näeb, kuidas sääsk kirikutornis haigutab.
Eestlastel on regilaulutüüp "Imed", kus kerilauad keedid leenta, siga sõtkus taigenida, lammas läks
laudile munele. Lapsed oskavad absurdi nautida ja eesti lastelaul on seda samuti kuhjaga täis.