Katkend rääkis vaesest mehest nimega Jakov Matveitsiks, hüüdnimega Pronks. Ta elas väga väikeses linnas, enda viletsas vanas onnis. Vaese töömehe onnis oli ainult üks tuba, ja sellesse tuppa pidid mahtuma ta ise, naine Marfa, ahi, kaheinimese-voodi, surnukirstud, höövelpink ning muu majakraam. Jakov töötas surnukirstude valmistajana, mis ilmselgelt erilist kasumit väikeses linnas sisse ei too. Kirstumeisterdamise kõrvalt tõi talle väikest tulu ka viiulimäng, teda kutsuti vahest orkestrisse mängima kus olid harilikult ainult juudid, keda Jakov hakkas ajapikku vihkama. Eriti hakkas ta vihkama juuti kes kandis tuntud rahamehe Rothschildi nime. Rothscild mängis orkestris viiulit, ta oskas isegi kõige lõbusamat lugu haledalt mängida. Jakov polnud kunagi heas tujus, sest ta pidi alati suuri kahjusi kandma. Ta isegi pidas
järgi ega eksinud kordagi, sest temast pikemaid ja tugevamaid inimesi polnud kuskil, isegi mitte türmis, kuigi ta oli juba seitsmekümneaastane. Peenemale rahvale ja naistele tegi ta eri mõõdu järgi ja tarvitas selleks rauast arssinapuud. Lastekirstude tellimisi võttis ta väga vastumeelselt vastu ja tegi need ilma mõõduta, halvakspanuga, ning töö eest tasu saades ütles iga kord: ,,Pean tunnistama, et ma ei armasta kribu- krabuga jahtida." Kirstumeisterdamise kõrval tõi talle väikest tulu ka viiulimäng. Linnas mängis pulmades harilikult juudi orkester, mida juhatas Moissei Iljits Sahkes, kes võttis üle poole tulust enesele. Kuna Jakov väga hästi viiulit mängis, eriti vene laule, siis kutsus Sahkes teda vahel oma orkestrisse, viiekümnekopikalise päevapalgaga, arvestamata kingitusi külalistelt. Kui Pronks orkestris istus, siis higistas ja punetas kõigepealt ta nägu; oli
annaabi.ee 
