Juhan Viiding
tol õhtul juhtus õudseid vaheseiku
kitarr läks katki ja üks linnupuur
mu sõbrad surusid mind vahekäiku
ja selgus oli hämmastavalt suur
üks härra platsilt voorimehe võttis
ja sõitis kalmistule kus mu isa haud
ta kaevas küüntega ja vihast nuttis
kui lõpuks käe all oli kirstulaud
mu isa luud ta keeras mantli sisse
ja voorimees viis pidumaja ette
ma mäletan ta vaarus uksest sisse
ja viskas kondid minu jalge ette
nad naelutasid siis mu vastu seina
ja minu pihta täpsust visati
sa tundsid ehtsat ajaleheleina
kui igast kõrist surma kisati