Värviteraapia
Värvidega ravitsemine antiikmaailmas pärineb algselt õpetusest, mida
omistatakse Egiptuse jumalale Thothile, keda kreeklased tuntsid Hermese nime all.Neid õpetusi
järgides kasutasid egiptuse ja kreeka arstid nende hulgas ka lääne meditsiini isa Hippokrates
ravimitena värvilisi võideid ja salve ning sooritasid protseduure tervendavat tooni värvitud seintega
ruumides. Esimesel sajandil kirjutas rooma arsti Aulus Cornelius Celsus värvide ravivast toimest,
kuid kirstluse levides hakati neid ürgseid tarkusi seostama paganlike uskumustega ning kirik pani
nad keelu alla.
9. sajandil süstematiseeris Hippokratese õpetused araablastest arst avicenna. Ta kirjeldas värve nii
haiguse sümptomi kui ka ravivahendina, osutades näiteks, et punane stimuleerib verejooksu, kuna
kollane pärsib valu ja põletikku.
18. sajandil huvitusid teadlased ja filosoofid eelkõige materiaalsest maailmast ning nõudsid
teaduslikelt teooriatelt nähtavaid tõestusi.