Keskaja ja vararenessansi kirjandus
10. sajandil hakati
jumalateenistustesse põimima pantomiimilise stseene piiblist. Neist kujune 10- 12. sajandil välja
suurte kirikupühade puhul ettekantav liturgiline draama. Etendus toimus ladina keeles., näitlejateks
olid vaimulikud. 11- 12. sajandil muutub näidend rahvuskeelseks, sellesse põimitakse üha enam
ilmalikke elemente ja see kasvab ka ulatuses. Kujunevad piibliainelised näidendid müsteeriumid,
näitlejateks ilmalikud isikud ja ettekandepaigaks tavaliselt kirkuesine väljaks või turuplats.
Müsteeriumide kõrval tekib 13. sajandil miraakel- imemäng, mille ainestik oli ammendatud
pühakute elust või neitsi Maarja legendidest. Ka miraaklite ainestik muutub aja jooksul
ilmalikumaks.
Kõige hilisemaks keskaja draamazanriks on didaktiline moralitee, mis tekkis Prantsusmaal 14- 16.
sajandil. Moralitee oli häälestatud küll usulis-kõlblalt, kuid sisaldas siiski ka sotsiaalset kriitikat.
14. sajandi kirjandus on laadilt üleminekuaja oma
annaabi.ee 
