Akadeemilise sõudmise üldised alused
paat ühtlasema kumeruse ja siledama pinna ning muutus ka kergemaks, sest kattematerjali
paksus läks õhemaks. Sellega suurenes ka paadi kiirus.
Edasi oli näha, et kiiretes ja kergetes paatides on vaja sooritada pikemat tõmmet. Tekkis
vajadus pingil liikuda ja libiseda. Selleks määriti pink õliga või rasvaga. Püksid aga tehti
nahast, et see libisemisele paremini vastu peaks. Nii oli võimalik sõudmisel kasutada jalgade
jõudu. Sellist meetodit kasutatakse tänapäevalgi kirkovenede võistlustel, kuna seal on samuti
liikumatud pingid. Kuna selline viis oli väga energiakulukas ning ebameeldiv, hakati kiiresti
otsima paremaid lahendusi. 1857. aastal ehitas ameeriklane J. C. Babcock esimese libiseva
pingiga paadi, kuid algul ei võetud seda üldse omaks. Alles 1869. aastal võttis Yale ülikooli
neljane kasutusele libiseva pingi. Pink oli tuharate järgi tehtud puidust plaat, mis libises paadis
7
vastavates soontes
annaabi.ee 
