Eduard Ahrens
Alates 1842.aastast oli Ahrens Eestimaa kirjanduse Seltsi korraline liige
ja aastast 1845 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetaja liige. Eduard Ahrens suri kopsurabandusse Tallinnas.
Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843.aastal eesti keele grammatika (,,Grammatik der Estnischen
Sprache Revalschen Dialektes" ,,Tallinnamurdelise eesti keele grammatika"). Selle teose järgi peetakse teda
tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireformi ajendiks oli püüd kirkikukeelt
rahvapärastada. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks soome
grammatika, uskudes, et eesti keel on ,,soome keele tütar". Ahrens lähtus sellest, et õige eesti keel on see, mida
talupojad omavahel räägivad ning seetõttu nägi ta palju vaeva, et koguda kokku rahvakeele näiteid, millele oma
grammatika üles ehitada.
1853. aastal ilmus teine trükk koos lauseõpetusega. Ahrens tegi ettepaneku minna üle vanalt kirjaviisilt
annaabi.ee 
