Keskaja ja vararenessansi kirjandus
Kõige viljakamaks lähteaineks traditsiooni vahendajana sai eepiline luulue, kus olid kõige
ulatuslikumalt ja ilmekamalt talletatud pärimused ajaloolistest sündmustest ning isiukutest,
olustikulistest omapäradest, kommetest, uskumustest.
Ka antiikne kirjandus on keskaegsele kirjandusele tugevat mõju avaldanud. Vaatamata kiriku
vastuolule kasutati rooma autoreid koolides lugemismaterjalina.
Esimese Rooma kirjanikuna hakati lubama Vergiliust. Teda peeti niiöelda heaks paganaks.
Kirkikuisade tõlgenduse järgi ennustas ta ühes oma ekloogis Kristuse sündi. Rüütliromaanide
traditsioonid juhtisid aga Oidipuse ja Makedoonia Aleksandri lugude ning Vergiliuse Aeneis'e
juurde.
Usulises kirjanduses on valdavalt jumalaorjusega seotud literatuur. Selle kõrval ka pühakute ning
märtrite lood, samuti mitmed legendid.
Üldjoontes jaguneb keskaegne kirjandus kahte suurde perioodi:
1) sugukondliku korra lagunemine ja feodaalsuhete kujunemine
2) arenenud feodalisimi kirjandus.