Doris Kareva - referaat.
ülistas kannatlikult, luuletus luuletuse haaval, armastust kui elu ülimat sihti ja püüdles
kompromissitult hingesiiruse, valguse ja selguse poole. Armastus on keskne «HingRingiski»: Sest
armastus on kõiges, kõikjal, kõik. (lk 87)
Nende eesmärkide nimel on ta alati pannud mängu suure sisima jõu: tema luules vastandusid aina
päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Ühe toel sai esile tõsta teist. Nii
kujuneski, et ka kirkamate kogemuste läheduses figureeris reeglina ka nende vastandmärgiline
taust, kaduvuse tume ähvardus.
Nüüd on vastandusi ja nende alalõpmatust ületamisest tekkinud traagilist pinget justkui vähem,
Kareva luule kulgeb enamasti ühtses ja avaras, valgusega küllastatud mõõtmes, milles on vähem
inimlikke ebakindlushetki ja rohkem kõrgemate teadmiste sära. Üks luuletus koorub teisest, üks
motiiv kutsub esile järgmise, tegeldakse vaid sellega, mis on omane ja lähedane, sellega, mis
annaabi.ee 
