Eesti kirjandus II kevad
Kui rääkida iroonilisest mänguisest, siis seda kajastab just Mati Und
70ndatel väga hästi.
Postmodernismiga seoses või ka eraldi välja tuua, nn sotsioloogilise teatri
sünd. See ajastub sinna aega, kus tuli „Olin 13-aastane“ lavale.
Enn Vetemaa draamas(s 1936)
Ta on selline rikkalik ja pillav tegelane, et tal on identiteete rohkem kui üks.
Ta on draamakirjanikuna kuidagi eraldi teema.
Ta on sündinud Tallinnas. Ta õpib muusikat, koolitab end heliloojaks ja
kirjutba ka 60ndatel aastatel heliteoseid. Mingiks ajaks jätab ta selle katki,
kuid vanemas eas on ta sellega taas tegelema hakanud.
1968 Illuminatsioonid ...
1972 Õhtusöök viiele
1974 Püha Susanna ehk Meistrite kool
1975 Jälle häda mõistuse pärast
1976 Roosiaed
1980 Nukumäng
Luuletajast Vetemaast saab kõigepealt juba 60ndate keskpaigas
proosakirjanik ja seejärel 60ndate lõpus draamakirjanik. Draamakirjanduse