Juhan Viiding
Neljas salm meenutab lubadust, lubadust kaitsta ja alati olemas
olla, kui selleks vaid vajadust peaks olema. Lubadus jääd.
Tervet seda luuletust võib võtta kui hüvastijätukirja, mis realiseerub alles aastate pärast ja just see
teebki terve selle luuletuse nii müstiliseks ja võimsaks, nii suureks ja tohutuks, et mina ei pea end
võrdväärseks lugemaks seda luuletust ette. Ja ma isegi usun, et mul pole selleks ka mingit õigust,
sest seda, mida võis tunda Juhan Viiding neid sõnu kirjutated, ei suudaks ükski inimene, ükski
näitleja eales imiteerida, võib küll püüda seda jäljendada, aga see pole ikka see. Me lihtsalt ei kujuta
ette seda tunnet, tunnet et kirjutad oma lapsele midagi sellist. Ma usun, et maailmas on ainult kaks
inimest, kes selle sisu mõistavad ja kellel on õigus seda mõista. Meie saame jääda vaid
kõrvaljälgijateks, vaatlejateks, kes aga ei tohiks sekkuda sinna ääretult hingelisse sidemesse, ei
annaabi.ee 
