mälestusraamatule. Alates 1921 aasta lõpust tegutses O. Luts vabakirjanikuna Tartus. Vabakirjanikuna Tartus... Lutsu püsivaks elupaigaks jäi pärast Esimest maailmasõda Tartu. Väheliikuvat eluviisi ja rahu armastav, lahkus ta kodust vaid selleks, et suvitada Palamusel ja Elvas. Paar korda aastas viibis ta reuma ravil Haapsalus, tegi mõned kirjanduslikud kõnereisid Eestis ja külastas oma juubelipidustuste aegu 1937. aastal Tallinna. Kirjutamisvilumus ja vestjaosavus tagasid talle elatusvõimalused. Aastas loovutas ta tavaliselt "Noor-Eesti" kirjastusele ühe kuni kahe teose käsikirja ning kirjutas ajalehtedele följetone. Apteekriamet, läbitehtud sõda ja mitmesugused eluvintsutused mõjustasid Lutsu alkoholi tarvitama. Kahjulik harjumus juurdus kirjanikus eriti Esimese maailmasõja ajast peale, põhjustades ajuti loominguliste võimete taandumist. Kui Luts 1906. aastal
Õppeainete hulka kuulusid ka kirjutamine ja laulmine.laulmist õpetati nii palju, et kooli lõpetanu võis hakata tööle ka kantorina. Koos eestikeelsete kirikulauludega õpiti selgeks ka tuntumad saksakeelsed laulud. Nooditundmine polnud enam haruldus, noodikirja leidus nii saksa- kui eestikeelsetes raamatutes. Kirjutamiseks kasutati tahvlit ja krihvlit. Kirjutati ladina tähtedega. Kirjutamise algõpetus omandati aabitsa järgi. Forseliuse esitatud lihtsamad reeglid õpiti pähe. Kirjutamisvilumus ja õigekiri said selgeks raamatutekstide ümberkirjutamisega. Üks koolmeistri põhioskusi oli rehkendamine. Eluvajadused nõudsid arvutamisoskust nelja põhitehte piires, mõõdu- ja kaalusüsteemide ning rahaühikute tundmist, peast- ja tahvlirehkendust. Ained, milles puudusid õpikud, märgiti üles konspekteerides. Väärib märkimist, et arve loeti teisiti kui tänapäeval. Vana arvude lugemine oli tekkinud siis, kui puudusid araabia numbrid ja talupojal
annaabi.ee 
