Selles mõttes ei ole, et nt B. Kangro võib maalida detailitundliku pildi Tartust, aga Lepik pildimaalimist sõnadega ei tee. * "Pop-pagulase võitlussalme 1" - iroonilisus, teravus. Mitte, et Lepik verbe koguaeg ära jätaks, aga mingil moel üldisem elliptilisus ja lakoonilisus on talle omane. Surub sellist tüüpi võtetega teksti kokku. Kui midagi välja tuua, siis 50-60ndate Lepikust v alguseluulet. Teatav professionaalsus on kirjutamisviisis alati olemas, aga sissetöötatud esteetika rakendamine hakkab 70- 80ndatelsilma paistma ja siis tulevad ka mingid muutused. Üks joon on see, et hakkab süvenema vananemise kooskäiv eleegilisus (Kangrol nägime ka, aga tal oli see juba varakult valmis). Teine asi: 70-80ndate luulekogude pilt on juhuluulelisem pühendusi ja pöördumisi ja järelhüüdeid on rohkem kui varem. Kirjutab enam-vähem surmani luulet. Kui on tegemist rahvuslikult häälestatud autoriga, siis
annaabi.ee 
