lõpetades keerukamatega · Lihtsaimad RFID tagid annavad lugejale tagasi kaardi (enamasti) unikaalse kaardi-ID (UID), ning neile ei saa midagi kirjutada. Sellised kaardid on väga odavad ja töökindlad. Toodete sildistamisel kasutatakse enamasti selliseid kaarte. UID lugemine on reeglina kõige kiirem kaardioperatsioon, kaardi kahjustumine pöördumisel ei ole võimalik. Veidi keerukamad RFID tagid/kaardid sisaldavad lisaks kaardi UID-le mälu, kuhu saab kirjutamisseadmega andmeid kirjutada. Selline on näiteks Soomes mittelaetava sõidukaardina laialt kasutatav Mifare Ultralight kaart, mis müüakse eeltäidetuna, ning kuhu hiljem uut pileti-infot ei laeta. Kirjutamisprotsessi ajal sideseansi katkestamine (kaardi eemaldamine lugeja juurest) võib kaardi kasutuskõlbmatuks muuta. Kirjutamisoperatsioon on oluliselt (>10 korra) aeglasem kui UID lugemine. Sedaliiki kaardi omahind on 2-5 korda kõrgem lihtsaima kaardi hinnast.
Seetõttu on mälupulgale salvestamiste arv piiratud. Uuematel mälupulkadel on võimalik mälupulga andmeid kuni miljon korda salvestada ja kustutada enne kui see töötamast lakkab. (Vikipedia) Mälupulki hakkasid müüma 2000. aastal Singapuri ettevõtte Trek Tecnology ja IBM. Esimese mälupulga mahutavus oli 8 MB, mis on 5 korda suurem kui diskettidel. Juba samal aastal tõi Lexar turule CompactFlash välkmälukaardi koos juurdekuuluva kaardi lugemis- kirjutamisseadmega ja mälupulgajuhtmega, mis kõrvaldas vajaduse mälupulgajaoturi järele. Kuni 2005. aastani toodeti arvuteid disketiseadmega, kuid edaspidi USB-pordiga. 2010. aastal toodeti kuni 256 GB mahutavaid mälupulki, kuid kõige levinumad on 1 ja 2 GB mahutavad mälupulgad. Kaasaegsed mälupulgad on USB2.0-ühilduvad. (Vikipedia) 1.2.5 Kompaktketas ehk CD CD loodi algselt, et sellele salvestada muusikat, kuid peagi muutus see ka muudes valdkondades kasutatavaks
annaabi.ee 
