Realism Eestis
kirjanik elu kujutab, kuidas oma teose maailma loob, varem õieti arutluse alla tõusnud. Kiitva arvustuse
kirjutamiseks piisas, kui jutt leiti olevat mõnus ja ladus, arvati lugejale pakkuvat lõbusat ajaviidet või
õpetlikku iva. Realismi esiletõusuga kaasnes põhjalikum arutlus kirjanduse olemuse ja tähenduse üle.
Uudsete kirjandusteostes ümber puhkes elav poleemika. Eelkõige Vilde loomingu üle, sest tema erines
kõige enam senisest kirjutamislaadist.
Keskne kuju eesti realismis ongi Eduard Vilde oma suuremahulise ja tasemelt silmapaistva loominguga.
Vilde on ise soovitanud kirjameestele, ,,et nad kuu ja tähtede turjal ümber ei lehvitaks, kuna maa peal
rahulik ja aulik kõndimine ometi õigem ja kasulikum on. Kirjeldatagu inimesi, nende tundmusi ja
tegusid, nagu nad vähegi on, mitte aga, nagu seda noore eluküpsuseta sulemehe ärritatud peaaju
kujutada püüab."
Eesti realismi esimene tippteos on Vilde ,,Külmale maale" (1896)