PARKINSONI SEADUS EHK KASVAV PÜRAMIID
vastamisega viivitada. Töösituatsioon jääb aga muutumatuks, vajalikku aega mingi isikliku
sõnumi, isegi lühikese, kirjapanekuks ei ole. Katseisik ei ole oma sõpra unustanud, aga mida aeg
edasi, seda pikemat vastust saadud kiri eeldaks. Pikapeale muutub igapäevane mõte sellele
kohustusele aina ebameeldivamaks ja selle täitmine vastvalt vaevanõudvamaks. Seega võibki asi
lõppeda sellega, et selleks ajaks kui pingeline töösituatsioon raugeb, on kirjutamiskohustus
muutunud nii rusuvaks, et seda on pea võimatu täita ja selleks ajaks kui vaene inimene ennast
lõpuks kokku võtab, on kirja saamisest möödunud mitu kuud ja enamik kirja pinnast kulub
vabandustele.
Võib tunduda, et tegu on äärmusliku juhtumiga, aga just täpselt nii see on. Sama lugu on näiteks
telefonikõnedega, ka tööalastega, mis ei istu kaksiratsa kukil.
See viib meid aga tagasi algusesse, kus sai selgeks, et kõik võtab aega just täpselt nii palju kui
selleks antud on