Maailmakirjandus IV
autor peab nende asjadega tegelema.
Autorid on sunnitud järgima esteetilisi nõudeid, millest tulenevalt Flaubert kirjutas et Balzaci surma puhul on
vaja teistsugust muusikat. Ta tõmbub tagasi romantika poole, leides et maailm on jälk kus inimene ei peaks tahtma
olla ja nii ei jää tal muud üle kui tõmbuda kunsti poole. Ta tunnistab seda sama mis romantikud: tuleb tunnistada
kunsti omaette olekud (Schlegel). Flaubert võtab esteetilise nõude, st ta ise nõuab endalt ja teistelt et kirjtuatav
tuleb korralikult komponeerida, st kirjandus võiks olla ilus ja põhjalikult komponeeritud nagu arhitektuuriobjekt.
Esmakordselt osutab ta sellele et ka proosaautor peab mõtlema mida ta kirjab paneb, mitte lihtsalt jahvatada.
Ta läheb tagasi ilma Stendhalita kes on tähendusrikas eelkäija talle. Ta asetas mingid probleemid ja hakkas neid
arendama ning keskmes oli kõlblusprobleem. Flaubert teeb seda sama. Tema ajaks ei olnud teadus enam selline