Heiki Vilep ja uusim lastekirjandus
Tõlge võib omanda kirjandussüsteemis juhtpositsiooni ja võib hakata vormima vastava
maa kirjanduspilti. Tingimused, mis võimaldavad tõlgetel omandada kultuuris keskse
positsiooni, sõltuvad ühiskonna ja tema kultuuri arengutasemest. Eesti puhul oli
taasiseseisvumisajal tegemist kultuuri arengutasemega, kus kirjanduses leidsid aset
pöördelised muutused, kriisid ja tekkis teatud kirjanduslik vaakum. (Tarrend 2005: 31).
1990ndate esimesel poolel alustasid ägedat rünnakut kirjastusturul muganduste
pakkujad Egmont Estonia (1992), Kirilill (1994) ja Ersen (1995), mis võtsid enesele
suure osa potentsiaalsetest ostjatest. Sel ajal ei olnud ükski Eesti kirjastus võimeline
avaldama trükitehniliselt nii hästi teostatud, erksate värvide ja kõvade kaantega
raamatuid. Nii andiski algupärane lastekirjandus käest võimaluse ennast raamatuturul
kehtestada, sest tõlkekirjandus vallutas seal keskse koha ja hakkas domineerima
omamaise kirjanduse üle. (Vt lisa 1)