Suuline keelekasutus
astuvad omavahel dialoogi, ja kirjandil, mis peab kohe ise enda eest kõnelema, ilma et lugejal
tarvitseks olla võimalust autorile lisaküsimusi esitada ja autoril võimalust oma mõtteid
tagantjärele selgitada või õigustada. Nagu erinevad need olukorrad, erineb ka käitumine.
Keelemängud on toredad, aga nende tähendus muutub vastavalt kontekstile ja tõlgendajale: kui
kirjutada «rahvas» kahe f-iga, peetakse seda jututoas normaalseks kirjapruugiks, uurimistöös aga
paremal juhul trükiveaks. Kirjas heale tuttavale võib see tunduda vaimustava väikese naljana,
ametikirjas ebaviisakuse või lihtsalt rumalusena. Inimesed ei ole kunagi kohustatud kaasa
mängima, nii et kui adressaadi keeleline maitse ei ole teada, ei maksa ka riskida.
Üks lihtne viis, kuidas veenda lugejat oma asjatundlikkuses, on mitte teha pingutusi selleks, et
jätta muljet asjatundmatusest. Sageli tuleb inimestel sõna võtta teemal, millest nad kaugeltki
annaabi.ee 
