Aristotelese-järgne filosoofia: hea elu otsimine
a. e. Kr. 30. a. p. Kr),
kes õpetas muude asjade hulgas, et teadmine heast ja kurjast tuleneb jumalast ning kui see
teadmine on kord omandatud, peab see juhtima inimese käitumist. Jeesus ise aga ei olnud filosoof,
vaid lihtne mees piiratud eesmärkidega, kes oli huvitatud pigem üksikindiviidi religioossest arengust
kui oma arusaamade formaliseerimisest ja süstematiseerimisest.
Kuivõrd ükski Jeesuse õpetuste kirjapanijatest ei olnud teda iial kohanud, on jätkuvalt
spekulatsioonide küsimus, kui palju on tegelikult tema algupäraseid mõtteid nendes paljudes katsetes
tema ideid formaliseerida. Igal juhul hakati neid, kes väitsid, et tegemist on jumala pojaga, kutsuma
kristlasteks. Kuid enne, kui kristlus võis saada läänemaailma domineerivaks mõttesuunaks, vajas
see filosoofilist baasi ning selleks sai suures ulatuses Platoni filosoofia. Varane kristlik kirik oli,