ONOMASTIKA ARVESTUS
nimed edasi ütles. Ei tohtinud valida mõisnike ja kuulsuste ega lolle nimesid. Nimedepaneku kulg pole
kirjalikult säilinud, aga teada on, et mõned ametnikud polnud nõus talupoegade sammhaaval nimetamisega,
mis ilmselt mõjutas kubermangu otsuseid. 1823 pidi pandama kõigile nimed ära, kel veel seda polnud.
Nimepaneku algul võisid nimed olla eestlaslikud ja ausad, kui tegelikult hingeloendisse kirja sai. Sakslastest
nimede kirjapanijad moonutasid nimesid. Kirjapanijale ebasümpaatne isik võis seega saada rumala nime.
1834 sai Eestimaa kuberner ülesande organiseerida nimestike koostamist: talupojad pidid valima endale
sündsad ja rahvakeelsed nimed, mis tuli kanda hingerevisjoni lehtedele. Kuna sellega hakkama ei saadud, tuli
uus käsk: hingederevisjoni eeskujul tuleb iga mõisa kohta luua uus nimestik, kus oleks perekonnanimed.
Nimestikke pidid koostama mõisavalitsused. Talu vanim liige valis endale ja lastele-sugulastele sündsa ja